Tolmeldamisökoloogia töörühma 2026. aasta kevad-suve tegevused hõlmavad nii avalikel üritustel osalemist kui ka erinevaid välitöid. 

Juba homme, 21. aprillil toimub Oecologicumis (J. Liivi 2) tudengitele korraldatud Ökomess. Üritus pakub huvilistele võimalust tutvuda erinevate osakondade sees tegutsevate töörühmade ja nende pakutavate lõputööde teemadega. Tolmeldamisökoloogia töörühma baka- ja magistritöö teemad koos juhendajatega on kirjas siin.

Juba mõni päev hiljem, 23.–26. aprillini, osaleb töörühm Maamessil Tartu Messikeskuses (F. R. Kreutzwaldi 60). Tegemist on ühe suurima maaelu ja põllumajanduse teemalise sündmusega Eestis, kus ka töörühm tutvustab oma teadustööd laiemale publikule. Tulge külla messiboksi C-40!

Aprilli lõpus algavad töörühma teadlaste juhtimisel välitööd üle Eesti. Nende käigus vaadeldakse pesakohaotsingul emakimalasi ja kogutakse taldrikpüüniste abil andmeid, et hinnata põllumajandusmaastike looduslike mesilaste seisundit (SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse rahastatava projekti välitööde juht tolmeldamisökoloogia teadur Mari-Liis Viljur). Samuti kogutakse maastikugeneetika teaduri Iris Reinula juhtimisel eri taimeliikide proove taastatud loopealsetelt. „Saadud proovide abil uuritakse taimeliikide geneetilist ja liigilist mitmekesisust ning taastamise mõju sellele varasemate kogutud andmete taustal,“ sõnas Iris Reinula.

Töörühma juht, makroökologia kaasprofessor Tsipe Aavik ja Iris Reinula osalevad 6.–9. mail toimuval taimede populatsioonibioloogia konverentsil PopBio, mis leiab seekord aset Saksamaal Marburgi linnas. Iris Reinula teeb konverentsil ettekande keskmise väriheina (Briza media) maastikugeneetiliste analüüside esimestest tulemustest. Konverentsil esineb ettekandega ka töörühma juhitava projekti FuncNet Saksamaa esindajana Marie, kes räägib projektis tehtud maastikugeneetilistest uuringutest hariliku nurmenukuga (Primula veris).

Pärast PopBiod külastab Tsipe Aavik Regensburgi Ülikooli molekulaarökoloogia looduskaitsegeneetika töörühma ning peab seminari tolmeldamisökoloogia töörühmas tehtavatest uuringutest. Teadusprojektide peaspetsialist Sigrid Ots teeb sel nädalal ettekande integreeritud taastamisprojektide võrgustiku konverentsil Varssavis, kus räägib ka tolmeldamisökoloogia töörühma liikmete osalusel elluviidava projekti “Loodusrikas Eesti” tegevustest.

Juunis aga toimuvad lõputööde kaitsmised Tartu Ülikoolis. Ökoloogia ja maateaduste instituudi kaitsmiste kava leiab siit. Tolmeldamisökoloogia töörühma tudengitest kaitseb magistritööd Rafael Somelar, bakalaureusetööd aga Kärg Valner (zooloogias) ja Anne-Mai Adamberg. Tsipe Aavik osaleb kaitsmistel hindamiskomisjoni liikmena.

Lisateave:
Tsipe Aavik, tsipe.aavik@ut.ee

ERR-i teadusuudisteportaalis Novaator ilmunud artiklis kõneleb tolmeldamisökoloogia töörühma juht, makroökoloogia kaasprofessor Tsipe Aavik, kuidas Eestist alguse saanud üle-euroopaline nurmenukkude kogumise kampaania võimaldas lisaks uute ökoloogiaalaste teadmiste kogumisele heita pilgu ka harrastusteadusele endale. Kampaania kaaskorraldajatega tehtud intervjuude analüüsist selgus, et komistuskiviks võivad saada nii ajapuudus, jäigad rahastusreeglid kui ka piirkondlikud kultuurierinevused. 

Kui esimestel aastatel tehti nurmenukuvaatlusi ainult Eestis, siis 2021. aasta kevadel kasvas algatus üleeuroopaliseks kampaaniaks "Euroopa otsib nurmenukke". Ettevõtmise mastaap sundis aga teadlasi mugavustsoonist välja astuma. Põhitöö ja teadusliku uudishimu rahuldamise kõrval nõudis laienenud projekt hulgaliselt administratiivset tööd.

"Varasemat kogemust või pretsedenti ei olnud kuskilt võtta, nii et mõnes mõttes oli see üsna pea ees tundmatusse vette hüppamine. Olime saanud küll Eesti kampaaniates Eestimaa Looduse Fondiga harjutada, kuid sellist töömahtu ei osanud me näha – olime naiivselt optimistlikud," nentis algatuse eestvedaja ja Tartu Ülikool kaasprofessor Tsipe Aavik.

Vaatlusandmete kogumise põhieesmärk oli kaardistada nurmenukkude erikaelsust. Looduses esinevate S- ja L-tüüpi õievormide esinemissagedust uurides saavad teadlased hinnata taimede risttolmlemise edukust ja elupaikade killustumist. Samas ei ole sellised andmed kasulikud vaid akadeemilistele asutustele.

Eesti Maaülikooli (EMÜ) kaasava planeerimise tenuuriraja kaasprofessori Monika Suškevičsi hinnangul tunnevad taoliste tegemiste vastu huvi ka riiklikud institutsioonid. "Maailmavaates on riigisektori peamine motivaator see, et riigil ei ole tihti piisavalt ressursse katmaks ametlikku seiret oma vahenditega," selgitas kaasprofessor.

Ametkondade huvist ja teaduslikust väärtusest üksi aga inimeste kaasamiseks ei piisa. Tuhandete vabatahtlikeni jõudmine eeldab täpset ja sihipärast meediastrateegiat, et konkureerida sotsiaalmeedias igapäevase infomüraga. Uuringu esimese autor

Analüüsi tarbeks kampaania kaaskorraldajaid intervjueerinud Kristiina Gibsoni sõnul esitas just see aspekt loodusteadlastele terava väljakutse. "Meedias on tihti nii, et tähelepanu saamiseks ja laiale seltskonnale sõnumi viimiseks peab see olema hästi lihtne, pilkupüüdev ja meeldejääv," selgitas EMÜ keskkonnakaitse ja -korralduse spetsialist.

Erialaspetsialistid soovivad edasi anda täpset faktoloogiat, mistõttu tuleb neil leida kompromiss arusaadavuse ja teadustäpsuse vahel. Samasuguse dilemma ees seisid korraldajad mitmes osalenud riigis. "Inglismaa näitel tegid nad eraldi sõnumid erinevatele sihtrühmadele: kogenud vaatlejatele panid nad teadusliku info, aga neile, kes polnud asjaga kokku puutunud, tegid hästi lihtsa sõnumi. Paraku toimub see lihtsustamine alati millegi arvelt. See on üks asi, mille üle projekti ajal tihti vaidlesime," täpsustas Gibson.

Kohati päädis see otsese absurdiga. Gibson meenutas, kuidas Inglismaal rääkis üks kampaania eestvedajatest teadlikult nurmenukkude isas- ja emasõitest, mitte nende erinevast kaelsusest. Kreekas pidid aga kohalikud koordinaatorid osale inimestele selgitama, et ei tegele sealmail ohustatud nurmenukkude röövkorjega ning teistele samal ajal kinnitama, kuidas nad ei soovi korjatud õisi kokkuostu müüa.

Et vähendada pidevaid kommunikatsioonialaseid vaidlusi ja koormust, otsisid uurijad tuge keskkonnaorganisatsioonidelt. Erinevalt ülikoolidest haldavad vabaühendused juba toimivaid suhtlusvõrgustikke ja nende spetsialistid osakvad reeglina teaduslikke sõnumeid ladusalt sihtrühmadeni viia.

Säärane tööjaotus annab bioloogidele võimaluse keskenduda andmete tegelikule analüüsile. "Koostöö vabaühendustega ei ole alati kerge, aga kui me oleksime seda ainult teadlastena teinud, siis ilmselt oleksid vaatlusi teinud ainult meie ise, mõned kolleegid ja meie sugulased," tõdes Aavik.

Vabaühenduste oskusteabest hoolimata takistab taolist teavitustööd süsteemne rahapuudus. Uurijad põrkuvad fondide poole pöördudes sageli aegunud reeglitega, mille tõttu on raskem abilisi kaasata. Ühtlasi kasvatab erinevate eelarvete kombineerimine täiendavalt teadlaste halduskoormust. "Kommunikatsiooni tahetakse kõikides projektides, aga sotsiaalmeedia reklaami ega palgakulusid ei saa sageli teadusfondidest katta. Sinna juurde on eri fondidel täiesti erinev aruandlus," kirjeldas Aavik.

Bürokraatlikule jäikusele lisandub teadusasutuste endi vastuoluline ootus töötajate panusele. Kuigi ühiskondlikku ja populariseerivat tegevust soositakse asutuste arengukavades, sõltub teadlaste tegelik karjäär endiselt publitseeritud teadusartiklitest.

Taoline hindamissüsteem jätab teaduskommunikatsiooniga tegelemise puhtalt missioonitunde kanda. "Öeldakse küll, et kommunikatsioonil on teadlase tugevuse mõõdupuuna üha olulisem roll, aga samas on teadusrahastuse taotlemisel ja teadlaskarjääri edendamisel siiski esmatähtsad h-indeks ja teaduspublikatsioonide arv. Üks kolleeg ütles lausa, et teadlasena on taolise harrastusteaduse kampaania korraldamine natuke nagu endale jalga tulistamine," lausus Aavik.

Kuna kampaania ajal oli (kuri)kuulsa Isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisest möödunud vaid loetud aastad, muutsid projektijuhtide elu raskemaks ka ranged andmekaitsereeglid. Kuna head arusaama polnud ka spetsialistidel, soovitati neil juba eos ettevaatlikud olla. Kogu Euroopa vaatlejate teave koondus seetõttu ainult Eesti tuumikmeeskonna kätte ja kohalikel koordinaatoritel puudus andmetele ligipääs.

"Me ei tohtinud tol hetkel vaatlusandmeid isegi oma kaaskoordinaatoritega jagada. Neil puudus platvormile juurdepääs, sest nad ei tohtinud näha IP-aadresse ega nimesid. Pidime neile kogu aeg vahendama, kuidas näiteks Tšehhist on nüüd tulnud nii palju vaatlusi," meenutas Aavik. Tagantjärele selgus, et tegelikult oleks olnud võimalik andmeid teatud nn vigurite abil jagada. Tol hetkel ei osanud keegi neile aga selliseid soovitusi anda.

Tekkinud infobarjäär aeglustas suhtlust vabatahtlikega märkimisväärselt. Samal ajal pidasid uurijad kiiret tagasiside andmist projekti püsimajäämise seisukohalt lausa eluliseks. Ilma selleta võib kaduda vabatahtlikel motivatsioon edaspidi loodusesse minna. "Põhiline oli see, et inimeste saadetud info ei kaoks kuhugi mutiauku, vaid nad saaksid kohe tagasisidet ja meil oleksid plaanid juba järgmiseks hooajaks," selgitas Aavik.

Kokkuvõtlikult kandsid pingutused siiski vilja ja tõid loodusesse oodatust kordades rohkem huvilisi. Aastatel 2021–2023 panustasid tuhanded inimesed, kelle saadetud andmed katsid enam kui 8300 asukohta üle kogu Euroopa. "Võib küsida, et kes see ikka viitsib minna neid nurmenuku emakaid ja tolmukaid vaatama, aga nii paljud läksid! Inimesed kirjutasid, et see oli nii äge, käisid seal lastega, nägid veel tigusid ja orhideesid ning palusid, et tehke ikka rohkem selliseid ettevõtmisi," rääkis Aavik projekti positiivsest poolest.

Harrastusteaduse mõju ulatub autorite hinnangul pelgast andmekorjest oluliselt kaugemale. Vabatahtlikke kaasates muutub teadus inimestele käegakatsutavamaks ja aitab kujundada laiemat keskkonnateadlikkust. "Need kasud ei pruugi kohe ilmneda. Usalduse loomine on püsiv protsess, mis vajab aega ja head alust. Haridusliku poole pealt ei tea me lisaks kunagi ette, kes nendest väikestest ja noortest vaatlejatest kunagi välja kasvavad," arutles Suškevičs.

Hoolimata takistustest, bürokraatiast ja andmekaitsepiirangutest näevad kampaaniat vedanud uurijad algatuses suurt tulevikupotentsiaali. Saadud õppetunnid aitavad tulevasi harrastusteaduse projekte paremini planeerida ja ühiskonda teadusele lähemale tuua.

"Mina ütleksin küll, et see on seda igati väärt, isegi kui see ei ole koheselt h-indeksis või publikatsioonide arvus mõõdetav. See on oluliselt kasvatanud meie võrgustikku nii teadlaste kui ka akadeemiaväliste ühenduste seas ja avanud mitmeid uusi uksi põnevaks koostööks," kinnitas Aavik.

Töörühm kirjeldab oma tähelepanekuid ajakirjas People and Nature. Oma vaatlusandmeid saab saata aga sellelgi aastal.

---

Mida teadlased andmete põhjal teada sai?

Harrastusteadlaste kogutud andmed näitasid, et kuigi elujõulises asurkonnas peaks S- ja L-tüüpi õitega taimede osakaal olema sarnane, leidus S-tüüpi õisi Euroopas keskmiselt üheksa protsenti rohkem. Uurijad märkasid lisaks, et taolisi kõrvalekaldeid nägi sagedamini just väiksemates taimepopulatsioonides. Varasemalt pidasid teadlased sarnast nihet omaseks vaid Eestile, kus nurmenukk asub oma leviala põhjapiiril.

Kui teadlased kõrvutasid üleeuroopalisi andmeid kliima- ja maakasutusnäitajatega, leidsid nad taolisele ebavõrdsusele ka selgemad põhjused. Autorid seostasid S-tüüpi õite ülekaalu eeskätt intensiivsema maaharimise ja suurema suvise sademetehulgaga. Oletatavasti püüavad taimed sellise evolutsioonilise sammuga kohaneda sobivate elupaikade killustumise ja muutuva kliimaga.

Samas hoiatavad uurijad, et õietüüpide ebavõrdne jaotus kujutab tõsist riskitegurit, mis võib lõppkokkuvõttes viia paiguti liigi kadumiseni.

Artikli autor: Jaan-Juhan Oidermaa

Foto autor: Joonmeedia

Tartu Ülikooli botaanikaaia iga-aastase orhideenäituse ajal korraldati koostöös Eesti Orhideekaitse Klubiga juba teist aastat seminar, mille ettekanded pakkusid põnevat nii algajale orhideesõbrale kui ka kogemustega orhidee-eksperdile. 

Selle-aastase seminari teemaks oli „Orhideed ja tolmeldajad“. Kõneldi nii orhideede suhetest teiste organismidega, orhideede haavatavusest kliimamuutuse võtmes kui ka nende tolmeldamisstrateegiatest ja väljakutsest orhideemesilaste pildistamisel.

„Orhideed sõltuvad oma elu jooksul paljudest teistest organismidest, mistõttu on nende ellujäämus võrreldes paljude teiste taimerühmadega imeväike. Seetõttu tundub orhidee kasvatamine seemnest võimatu – vajab ju orhidee looduses seene abi, sest seemnes puudub endosperm,“ tõdeb orhideekaitse klubi president ja ühtlasi ka tolmeldamisökoloogia töörühma bakalaureusetudeng Anne-Mai Adamberg, kes tegi ülevaate Eesti orhideeliikide tolmeldajatest.

5. märtsil toimunud orhideeseminaril peetud ettekanded leiab siit: https://natmuseum.ut.ee/et/uudis/nuud-jarelvaadatav-botaanikaaia-orhideeseminar.

Rohkem teavet:

Anne-Mai Adamberg

Kuna eestlaseks olemine ja Eesti kultuur on tihedalt loodusega põimunud, kohtab nii kaasaegses kui ka varasemas kirjanduses rohkelt metsades, niidudes, rabades ja põldudel kasvavate taimede kirjeldusi. Käesoleva emakeelekuu tuules on paslik vaadata, milliste nimedega on tolmeldamisökoloogia töörühma sümbollill nurmenukk eesti keeles ja kirjanduses kodu leidnud. 

Hiljuti ilmunud luulekogus "Hortus poeticus. Valimik eesti taimeluulet" leiab luuletusi 140 Eestis kasvava taime kohta, kelle hulgas on Kersti Merilaasi luuletuse kaudu esindatud ka harilik nurmenukk (Primula veris). Luuletust autori enda ettekantuna saab kuulata Klassikaraadio veebilehelt. 

Raamatu „Eesti taimenimetused“ järgi on nurmenukul koguni 208 rahvapärast nime, millest Gustav Vilbaste on kirja pannud 116:  

härjalaatsad, härjakaapst, härjakapsas, härjakatsud, härjakadsad, härjakaatsad, härjakats, härgkaatsad, jaani-lill, juudipüksid, kaatsad, kanna kaltso, kana-kaltsa', kanakaltsud, kanakollad, kanapasa-lill, kanna warbas, kana-warwad, kanavarbad, kassikäpp, kevadevõti, kikaspüks, kikkakaatsa,  kikkapüks, koisid viinalillid, koisi viinalilled, koldsed viinalilled, kolsi wina lillid, kollane tinaneitsi, kollanokk, kotsid wina lilli, konnaninn', kortled, kukekaatsad, kukekalts, kukekannus, kukepüks, kukesõrmkindad, kukulinnu-käekaatsas, kukulinnu ätses, kukulinnu-sõrmikindad, kuldkannike, kurekaats, käkaadsed, käekaats, käekaatse, käekarts, käekatsas, käägats, käekatse, käekaasuke, käekaisuke, käekaitsas, käekaitse, käekaitsja, käekasu, käekasukas, käekaltsud, käokaatsad, käokannus, käokeel, käukäpp, metstubakas, mäelilled, nattalillid, natt-nunnid, neitsipisar, neitsi-tinnad, neiulill, nurmekaasuke, nurma nudkud, nurmenukk, nurmenupp, nurmekäpp, Peetruse võtmed, Peetruse võtmelilled, nullernukk, piimapisar, pääsukese-silm,  pääsulill, saksapüks, savilill, sõrmlill, sõrmkinnas, sõrmelill, sõrmiklill, sõrmkübar, taevavõti, titepüksid, titevarrus, valurohi, viinalilled, võtmelill, võtmalill,võtmekimp, ärgats, õlkalill, rotsid wina lilli, kanakoiv, kanakoole, kanapasalill, kanaperse, kikkamunn, kikkapael, koeratubakas, kukehari, kukevarvas, pasklill, piimakinnas, piimapüks, priimula, saviõis, taevasilm, tubak,  vanapoisi silmavesi, vargapoisi varvas, võipätt, võipätakas. 

Kaunist saabuvat emakeelepäeva! 

Veebruari alguses toimus rahvusvaheline sümpoosion „Pärandniidud Euroopa põllumajandusmaastikus: taimed, tolmeldajad ja inimesed muutuste tuules“, kus arutati pärandniitude ja teiste rohumaakoosluste rolli üle Euroopa mitmekihilise elurikkuse hoidmisel.

Ettekanded andsid ülevaate pärandniitude ökoloogilistest protsessidest ja mustritest nii maa all kui peal, nii geneetilisel kui maastikumuutuste tasandil. Muuhulgas mõtiskleti, kuidas maakasutusmustrite muutustest hoolimata saaks neid nii elurikkuse kui ka sotsiaalmajanduslike hüvede poolest väärtuslikke kooslusi ka edaspidi meie maastikes näha. Sümpoosion tõi kokku nii riigiesindajad kui ka tunnustatud teadlased Eestist ja mitmelt poolt Euroopast, kes jagasid teadmisi ja kogemusi ning otsisid oma ettekannetes lahendusi jätkusuutlikuma maakasutuse toetamiseks.

Sümpoosioni ettekanded on nüüd veebis järelvaadatavad ja allalaaditavad. Nendega saab tutvuda siin: https://ecobank.ut.ee/symposium.html.  

Täname veelkord kõiki esinejaid ja osalejaid sisuka arutelupäeva eest! 

Tsipe Aavik, tsipe.aavik@ut.ee  

Sigrid Ots, sigrid.ots@ut.ee    

Tartu Ülikooli botaanika osakonna tolmeldamisökoloogia töörühm  korraldab 5. veebruaril sümpoosioni, kus kõneldakse põllumajandusmaastike elurikkuse tugisammaste – pärandniitude ja sarnaste rohumaakoosluste – taimede ning tolmeldajate vahelisi suhteid mõjutavatest teguritest. Samuti on kõneks maakasutajate roll nende elupaikade püsimajäämisel.  

Rahvusvaheline sümpoosion „Pärandniidud Euroopa põllumajandusmaastikus: taimed, tolmeldajad ja inimesed muutuste tuules” pakub võimalust vahetada teadmisi ja kogemusi ning leida lahendusi, kuidas toetada elurikkust ja jätkusuutlikku maakasutust Euroopa rohumaadel. Ühtlasi on sümpoosion lõppakord Biodiversa+ partnerlusprogrammi projektile “Pärandniitude võrgustike funktsionaalse sidususe roll taim-tolmeldaja interaktsioonide tagajana” (FuncNet).   

Üritus toimub inglise keeles. 

Päevakava: 

9.30 kohv ja suupiste 

10.00 Tsipe Aavik (Tartu Ülikool) tervitussõnad ja sissejuhatav avaettekanne „FuncNet: Improving the functional connectivity of grassland networks” 

10.30 Jan Plue (Rootsi Põllumajandusülikool) “Recent land-use change across NW-Europe and implications for understanding biodiversity patterns”  

11.00 Maie Kiisel (Tartu Ülikool) „Meadow connectivity in the landscape of social institutions: historical legacy and challenges for the future” 

11.30 paus  

11.45 Timo Kark (Kliimaministeerium) “Current status, trends and challenges in nature conservation” 

12.15 Hana Pánková (Tšehhi Teaduste Akadeemia) “Rescue planting in private gardens - a novel approach for ex situ conservation” 

12.30 Iris Reinula (Tartu Ülikool) „Mapping Europe's genetic diversity for conservation, using the example of Estonia” 

12.45 ühine lõuna (Oecologicumi 1. korrusel)  

14.00 Sabrina Träger (Halle-Wittenbergi Martin Lutheri Ülikool, Saksamaa) „Diversity wherever you look: various perspectives on plants and their interactions for conservation” 

14.30 Zuzana Münzbergová (Tšehhi Teaduste Akadeemia) "Plant-soil interactions in grasslands and their role in grassland stability" 

15.00 Tomáš Dostálek (Tšehhi Teaduste Akadeemia) „Drivers of reproductive success in Primula veris: A cross-country analysis of landscape and population factors” 

15.15 Marie Ende (Halle-Wittenbergi Martin Lutheri Ülikool) „Genetic responses of Primula veris to landscape configurations across five European countries” 

15.30 Paus 

15.45 Hans Jacquemyn (Leuveni Katoliiklik Ülikool) „Constructing plant–pollinator networks using pollen metabarcoding: insights into landscape-scale pollinator foraging” 

16.15 Epp Valdaru (Tartu Ülikool) “Effects of land-use changes on plant-pollinator functional communities” 

16.30 Arne Devriese (Tartu Ülikool) “A neutral approach to plant pollinator interactions” 

16.45 lõpu- ja tänusõnad   

Üritus toimub Tartus, Oecologicumi õppehoone konverentsisaalis (J. Liivi 2) ja veebis:

Join Zoom Meeting 
https://ut-ee.zoom.us/j/97355916086?pwd=WQYDOaoJsN6TargOhjab6PVyOon0hg.1

Meeting ID: 973 5591 6086 
Passcode: 453420  

Korraldajad paluvad üritusele hiljemalt 3. veebruariks registreeruda siin: https://forms.office.com/e/mdy8Jrf0r6?origin=lprLink&lang=ET 

Kohtumiseni!

Kontakt:   

Tsipe Aavik, tsipe.aavik@ut.ee  

Sigrid Ots, sigrid.ots@ut.ee    

2024. aasta juulis toimus Madridis XX Rahvusvaheline Botaanikakongress (IBC), mille ettekannetest ja mõttevahetustest kasvas välja hiljuti teadusajakirjas Landscape Ecology avaldatud arvamusartikkel maastikugeneetika väljakutsetest. 

Artikli “Landscape genetics in plants: challenges and insights from the XX International Botanical Congress” eesmärk oli tuvastada valdkonna kõige päevakajalisemad arengusuunad ja väljakutsed ning arutada, kuidas maastikugeneetikat veelgi tõhusamalt taimeliikide kaitses rakendada. Autorid rõhutavad, et kuigi maastikugeneetika võimalused looduse seires ja kaitses on märkimisväärsed, on valdkonna kiirest arengust hoolimata paljud aspektid endiselt vähe uuritud. Näiteks on maastikugeneetika meetodite kasutamine sammaltaimede uurimisel seni napp, mistõttu on ka teadmised sammaltaimede leviku kohta jätkuvalt väga lünklikud.  

Erinevate taimerühmade üleselt tõid teadlased välja mitu metodoloogilist kitsaskohta. Esiteks raskendab paljude taimeliikide pikk eluiga arusaamist sellest, mil määral peegeldavad geneetilised mustrid ajaloolist maakasutust ja klimaatilisi tingimusi ning kui palju mõjutab populatsioonidevahelist geenivoolu kaasaegne inimtegevus. Teine aspekt, mis muudab taimede uurimise keerukamaks, on nende elukäigutunnused. Lisaks eespool mainitud elueale mõjutavad taimede geneetilisi mustreid ka paljunemisviis, sõltuvus levimisel erinevatest levikuvektoritest ning paljunemistunnuste varieeruvus erinevatel liikidel. Siiski ei tohiks need autorite arvates aga takistada maastikugeneetilisi uuringuid ja meetodite arendamist taimeriigis, mis on võrreldes loomade maastikugeneetiliste uuringutega saanud vähem tähelepanu.  

Kongressi sümpoosioni „Üle maa ja vee: meie teadmised taimede maastikuskaalalisest geenivoolust“ (“Across Land and Water: Understanding Plant Gene Flow at a Landscape Scale”) kaaskorraldas tolmeldamisökoloogia töörühma juht Tsipe Aavik. Sümpoosionil esines ettekandega maastikugeneetika teadur Iris Reinula. 

Artiklis rõhutatakse, et tihedam koostöö teadlaste ja sidusrühmade vahel, avalikkuse teadlikkuse tõstmine ning kasutajasõbralike tööriistade arendamine on üliolulised, et viia maastikugeneetikaalased teadmised tõhusalt looduskaitsetöösse. 

Sümpoosionil ning artikli valmimises osalesid lisaks Tartu Ülikooli tolmeldamisökoloogia töörühmale maastikugeneetikud Mehhikost, Hispaaniast, Ühendkuningriigist ja Saksamaalt. Rahvusvaheline tulemuslik koostöö tõotab jätkuda ka edaspidi ning maastikugeneetika jääb ka tulevikus töörühma üheks olulisemaks uurimissuunaks. 

Käesoleva aasta Tartu Ülikooli senati otsusega tunnustati tolmeldamisökoloogia töörühma juhti, kaasprofessor Tsipe Aavikut suurepäraste töötulemuste ja märkimisväärse panuse eest ülikooli tegevusse. Aumärgi andis rektor Toomas Asser üle 21. novembri pidulikul aktusel Tartu Ülikooli aulas. 

Palju õnne, Tsipe!

Kõikide teenetemärkide kavaleride nimed on avaldatud ülikooli siseveebis. Aktust saab järgi vaadata siit.

Ökoloogia ja maateaduste instituut tunnustas sel aastal kuut bakalaureuseõppe teise või kolmanda aasta tudengit, kes on näidanud üles silmapaistvat erialast aktiivsust ja head õppeedukust. Stipendium antakse tudengitele, kelle tegevus ületab õppekava miinimumnõuded, hõlmates osalemist teadustöös või õppetöös, eriala populariseerimist ning valdkonna arengule suunatud ühiskondlikku panust.

Bioloogia ja elustiku kaitse õppekaval osutus laureaadiks ka tolmeldamisökoloogia töörühma tudeng Anne-Mai Adamberg.

Anne-Mai Adamberg on juba peaaegu aasta jagu täitnud Eesti Orhideekaitse Klubi presidendi rolli ja aidanud püsirohumaade inventuure läbi viia Pärandkoosluste Kaitse Ühingul. Lisaks osaleb ta aktiivselt ka Tartu Üliõpilase Looduskaitseringi tegemistes ning on peatne Eesti Looduseuurijate Seltsi liige.

Palju õnne, Anne-Mai!

Loe uudist siit.

Järgmise aasta 5. veebruaril korraldab Tartu Ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi tolmeldamisökoloogia töörühm sümpoosioni “Pärandniidud Euroopa põllumajandusmaastikus: taimed, tolmeldajad ja inimesed muutuste tuules”. Sümpoosionil kõneldakse põllumajandusmaastike elurikkuse tugisammaste – pärandniitude ja sarnaste rohumaakoosluste – taimede ning tolmeldajate vahelisi suhteid mõjutavatest teguritest ning maakasutajate rollist nende elupaikade püsimajäämisel.  

Rahvusvahelisel sümpoosionil esinevad ettekannetega üles nii noorteadlased kui ka Euroopa juhtivad teadlased. Esinejate seas on tunnustatud teadlased Zuzana Münzbergová (Tšehhi Teaduste Akadeemia), Hans Jacquemyn (KU Leuven, Belgia), Jan Plue (Rootsi Põllumajandusülikool) ja Sabrina Träger (Halle-Wittenbergi Martin Lutheri Ülikool, Saksamaa). Kliimaministeeriumi elurikkuse kaitse osakonna juhataja Timo Kark annab ülevaate looduskaitsetegevuste hetkeseisust ja arengusuundadest. 

Üritus pakub võimalust vahetada teadmisi ja kogemusi ning leida lahendusi, kuidas toetada elurikkust ja jätkusuutlikku maakasutust Euroopa rohumaadel. Ühtlasi on sümpoosion lõppakord Biodiversa+ partnerlusprogrammi projektile “Pärandniitude võrgustike funktsionaalse sidususe roll taim-tolmeldaja interaktsioonide tagajana” (FuncNet).  

Üritus toimub Tartus, Oecologicumi õppehoones (J. Liivi 2). Sümpoosioni kava ja registreerumine avaldatakse jaanuarikuu esimeses pooles. 

Kontakt:  

Tsipe Aavik, tsipe.aavik@ut.ee 

Sigrid Ots, sigrid.ots@ut.ee