Harrastusteadus ehk vabatahtlike kaasamine teadusuuringutesse pole midagi uut. Loodusvaatluste kogumisel ja keskkonnamuutuste jälgimisel on inimeste panus olnud oluline juba aastakümneid kui mitte -sadu. Kuid kas teadustöös osalemine aitab kaasa ka ühiskonna usaldusele teaduse vastu? Ning mida saavad teadlased ja teadusasutused teha selleks, et harrastusteadus kujuneks andmete kogumise kõrval ka sisuliseks koostööks?
Need küsimused olid 5.–6. oktoobril Berliini loodusmuuseumis toimunud rahvusvahelise sümpoosioni „Building Knowledge Together: Citizen Science, Communication, and Trust“ keskmes. Üritusel osales koos Eesti Teadusagentuuri Research in Estonia tiimiga ka meie töörühma liige Tsipe, kes jagas oma ettekandes üleeuroopalise harrastusteaduskampaania kommunikatsioonikogemusi.
Sümpoosionil arutleti selle üle, miks inimeste sisuline kaasamine teadustöösse on jätkuvalt väljakutseterohke, hoolimata harrastusteaduse kiirest arengust. Kuidas jõuda erinevate ühiskonnagruppideni? Kuidas luua ja hoida osalejate usaldust? Kuidas tagada, et koostööst võidaksid nii teadlased kui ka vabatahtlikud? Need väljakutsed on ühised paljudele Euroopa riikidele, ehkki harrastusteaduse traditsioonid, võimalused ja ühiskondlik kandepind on piirkonniti väga erinevad.
Usaldus harrastusteaduses on kahesuunaline
Teaduse ja ühiskonna vahelisest usaldusest rääkides keskendutakse sageli küsimusele, kas inimesed usaldavad teadlasi. Harrastusteaduse puhul on aga sama oluline ka vastupidine suund: kas teadlased usaldavad vabatahtlike kogutud andmeid ja teadmisi ning väärtustavad nende võimet teadusprotsessis sisuliselt kaasa rääkida? Sümpoosioni mitmes ettekandes toodi välja, et usaldus pole miski, mida teadlastel tuleks parema teaduskommunikatsiooni abil „parandada“. See kujuneb koostöös, kus osalejatel on võimalus küsimusi esitada ja saada tagasisidet selle kohta, kuidas nende panust uue teadmise tekkes kasutatakse. Teadlaste jaoks tähendab harrastusteadus valmisolekut mitte ainult oma teadmisi jagada, vaid ka kuulata ja õppida.
Samas nõuab selline koostöö aega, sobivaid suhtlusviise ning erinevate osalejarühmade vajadustega arvestamist. Rahvusvahelistes harrastusteadusprojektides lisanduvad keelelised, kultuurilised ja ühiskondlikud erinevused. Neid väljakutseid käsitles Tsipe oma Berliinis peetud ettekandes „Bridging languages and cultures: communication lessons from a pan-European citizen science initiative“, mis tugines hiljuti ajakirjas People and Nature ilmunud teadusartiklile.
Uuringus analüüsiti 31 Euroopa riiki hõlmanud harrastusteaduskampaania „Looking for Cowslips“ korraldamises osalenud kümnete partnerite kogemusi. Selgus, et rahvusvahelise kampaania edukaks läbiviimiseks ei piisa ühtsest kommunikatsiooniplaanist: arvestada tuleb nii kohalike harrastusteaduse traditsioonide, ühiskondliku ja kultuurilise konteksti kui ka erinevate koostööpartnerite võimalustega. Ühes riigis toimivad kaasamisviisid ei pruugi sugugi sama hästi töötada teises. Eriti ilmekalt näitas uuring pideva suhtluse tähtsust: kui 2023. aastal kampaania aktiivne kommunikatsioon vähenes, langes järsult ka esitatud nurmenukuvaatluste arv, kuigi vaatlusplatvorm jäi endiselt avatuks. Seega pelgalt osalemisvõimaluse pakkumisest ei piisa: inimeste kaasatus vajab järjepidevat tähelepanu ja suhtlust.
Edukas harrastusteadus vajab tugistruktuuri ja tunnustust
Miks aga ei kuulu harrastusteadus rohkemate teadlaste tavapärasesse tööriistakasti? Üks oluline põhjus on ajakulu. Osalejate leidmine, juhendamine ja motiveerimine, andmekvaliteedi tagamine ning pidev suhtlus ja tagasiside nõuavad märkimisväärselt aega ja ressursse. Samas ei leia see töö teadlaste karjääri hindamisel ja teadusrahastuse taotlemisel sageli tunnustust.
Seetõttu ei saa harrastusteaduse lõimimine teadustöösse jääda üksikute entusiastide õlule. Oluline roll on ülikoolidel ja teistel teadusasutustel, kes saavad pakkuda tuge projektide kavandamisel, teaduskommunikatsioonis, andmehalduse ja -kvaliteedi küsimustes, eetikas ning osalejatega pikaajalise koostöö hoidmisel. Ka Berliini sümpoosionil arutleti selle üle, milline võiks olla teadusasutuste vastutus harrastusteaduse ja ühiskondliku usalduse toetamisel. Ühe praktilise näitena võib esile tuua Tübingeni Ülikooli Public-Engagement-Hub'i, mille eesmärk on toetada teadlaste ja ühiskonna vahelist dialoogi ning lõimida avalikkuse kaasamine süsteemsemalt ülikooli tegevusse. Sellised tugistruktuurid aitavad luua tingimusi, kus harrastusteadus ja muud koostööpõhised uurimisviisid ei sõltu üksikutest isiklikest algatustest. Tübingeni kogemus võiks olla heaks inspiratsiooniallikaks ka Eesti teadusasutustele.
Tsipe Aavik / tsipe.aavik@ut.ee / +372 516 1187
