Tolmeldamisökoloogia töörühma teadlaste osalusel ilmus äsja kaks põllumajandusmaastike elurikkust käsitlevat teadusartiklit. Üks neist keskendus põldudel leiduvate umbrohtude mitmekesisust mõjutavatele teguritele, teine aga ristikupõldudel tegutsevate kimalaste mitmekesisusele.
Uuring, mis valmis entomoloogia teadur Virve Sõbra eestvedamisel ning töörühma juhi, makroökoloogia kaasprofessor Tsipe Aaviku ja tolmeldamisökoloogia teadur Mari-Liis Viljuri kaasautorlusel, näitas, et punase ristiku põllud on oluliseks toitumisallikaks peaaegu kõikidele Eestis leiduvatele päriskimalaseliikidele – 20-le liigile 21-st. Kõige sagedamini märgati maakimalast (Bombus lucorum). Nii paljude liikide leidmine näitab, et punase ristiku kasvatamine meie põllumajandusmaastikes toetab oluliselt kõiki meie kimalasi. See on oluline, kuna põllumajandusmaastikud võivad tihti olla vaesed looduslike toidutaimede poolest, punasel ristikul aga on sobiva kujuga nektarirohked õied ning pikk õitsemiseaeg.
Kimalasi leiti nii ristikupõldude servadest kui ka keskosast ning nende hulk ei sõltunud põllu suurusest ega ümbritseva maastiku iseloomust. “Enne uuringut oletasime, et suuremate ristikupõldude keskel paiknevatel transektidel leiame vähem kimalasi, eeldades, et ristikupõldudega külgnevatelt niitudelt jm sobivatest elupaikadest ristikupõldudele korjele lendavad kimalased suuremate põldude keskossa ei pruugi tihti jõudagi. Uuringu tulemuste kohaselt leidub aga ka suuremate ristikupõldude keskel kimalasi pea sama ohtralt kui serva lähistel. See viitab, et meie üpris mõõduka suurusega ristikupõllud on tolmeldamisteenusega ühtlaselt nii-öelda kaetud, mis on oluline seemneristiku kasvatamisel,” mõtiskleb artikli juhtautor Virve Sõber.
Teine, umbrohtudele keskendunud uuring tugines osaliselt Tsipe Aaviku 2009. aastal kaitstud doktoritööle, mille koostamise käigus kogunes andmestik põlluumbrohtude mitmekesisusest taliviljapõldudel. Hispaania kolleegide eestvedamisel ja üheksa Euroopa piirkonna teadlaste kaasautorlusel valminud artiklis on lisaks põlluumbrohtude liigilisele mitmekesisusele vaatluse all ka beeta-mitmekesisus ehk liikide koosseisu varieeruvus erinevate maakasutajate põldudel.
Kinnitust leidis juba varemgi tuvastatud negatiivne seos põlluumbrohtude mitmekesisuse ja põllu kasutusintensiivsuse vahel: mida enam kasutatakse põllu majandamisel erinevaid pestitsiide ning mineraalväetist, seda ahtam on põllul leiduvate taimeliikide mitmekesisus. “Lisaks saime teada, et liigilise koosseisu poolest intensiivselt majandatud põldude umbrohukooslused leebemalt majandatud põldude floorast märkimisväärselt ei erine. Intensiivne maakasutus tõrjub aga tundlikumad liigid välja ning alles jäävad vaid kõige visamad ja vastupidavamad. Samuti näitas uuring, et põllusisest umbrohufloora mitmekesisust kujundab eeskätt põllu majandamisintensiivsus. Ümbritseva maastiku struktuur, mille mõju samuti uuriti, põlluumbrohtude mitmekesisust ei mõjutanud,” selgitab uuringu tulemusi kaasprofessor Aavik.
Tsipe Aavik / tsipe.aavik@ut.ee / +372 516 1187
