Liigisisene ehk geneetiline mitmekesisus on rahvusvahelistes elurikkuse kaitset käsitlevates kokkulepetes seni pigem varjus püsinud. Samas on just seesama nii-öelda nähtamatu elurikkus populatsioonidele keskkonnamuutustega toimetuleku vundament.
Hiljuti täiendati üleilmset bioloogilise mitmekesisuse konventsiooni, lisades sinna ühe olulise elurikkuse hindamise mõjurina ka geneetilise mitmekesisuse. Konventsiooni heaks kiitnud riikidele toob see kaasa kohustuse anda esmakordselt aru ka liikide geneetilise mitmekesisuse seisundi kohta. Geenirikkuse seire esmakordset läbiviimist toetab üleeuroopaline COSTi võrgustik GENOA, mille liikmed Eestist on Tartu Ülikooli tolmeldamisökoloogia töörühma maastikugeneetika teadur Iris Reinula ja tolmeldamisökoloogia töörühma juht, kaasprofessor Tsipe Aavik.
“Hindamiseks ei ole tingimata vaja geneetilisi andmeid – kaudselt saab geneetilise mitmekesisuse seisundit hinnata ka populatsioonide suuruste alusel,” tõdes Iris Reinula, kes kõneles nähtamatu elurikkuse kaardistamisest Eesti näitel ka hiljuti toimunud looduskaitsekonverentsil. “Praegu kogume kokku andmeid erinevatest andmeallikatest, kuid see on osutunud oodatust raskemaks. Paljude liikide kohta ei ole piisavalt andmeid, need on üsna laialipillutult või kogutud eri metoodikatega. Siiski oleme kindlad, et paljude liikide puhul on geneetilist mitmekesisuse käekäiku võimalik hinnata ja looduskaitses arvesse võtta ka pipetti kätte haaramata ehk kaudselt populatsioonisuuruste ja muude juba olemasolevate andmete abil.”
Terviklikuks liigikaitseks tuleb edaspidi geneetilise mitmekesisuse tagamisele ja seirele enam tähelepanu pöörata. Selleks on välja töötamisel indikaatorid, mille abil saab seni veel keerukas geneetilise mitmekesisuse hinnangute andmise teha hõlpsamaks ja tuua n-ö laborist välja.
Riigimetsa Majandamise Keskuse (RMK) looduskaitsekonverents „Elupaikade taastamine ja kaitse“ toimus 30.–31. oktoobril 2025. aastal Kuressaares.
Tsipe Aavik / tsipe.aavik@ut.ee / +372 516 1187
