ERR-i teadusuudisteportaalis Novaator ilmunud artiklis kõneleb tolmeldamisökoloogia töörühma juht, makroökoloogia kaasprofessor Tsipe Aavik, kuidas Eestist alguse saanud üle-euroopaline nurmenukkude kogumise kampaania võimaldas lisaks uute ökoloogiaalaste teadmiste kogumisele heita pilgu ka harrastusteadusele endale. Kampaania kaaskorraldajatega tehtud intervjuude analüüsist selgus, et komistuskiviks võivad saada nii ajapuudus, jäigad rahastusreeglid kui ka piirkondlikud kultuurierinevused.
Kui esimestel aastatel tehti nurmenukuvaatlusi ainult Eestis, siis 2021. aasta kevadel kasvas algatus üleeuroopaliseks kampaaniaks "Euroopa otsib nurmenukke". Ettevõtmise mastaap sundis aga teadlasi mugavustsoonist välja astuma. Põhitöö ja teadusliku uudishimu rahuldamise kõrval nõudis laienenud projekt hulgaliselt administratiivset tööd.
"Varasemat kogemust või pretsedenti ei olnud kuskilt võtta, nii et mõnes mõttes oli see üsna pea ees tundmatusse vette hüppamine. Olime saanud küll Eesti kampaaniates Eestimaa Looduse Fondiga harjutada, kuid sellist töömahtu ei osanud me näha – olime naiivselt optimistlikud," nentis algatuse eestvedaja ja Tartu Ülikool kaasprofessor Tsipe Aavik.
Vaatlusandmete kogumise põhieesmärk oli kaardistada nurmenukkude erikaelsust. Looduses esinevate S- ja L-tüüpi õievormide esinemissagedust uurides saavad teadlased hinnata taimede risttolmlemise edukust ja elupaikade killustumist. Samas ei ole sellised andmed kasulikud vaid akadeemilistele asutustele.
Eesti Maaülikooli (EMÜ) kaasava planeerimise tenuuriraja kaasprofessori Monika Suškevičsi hinnangul tunnevad taoliste tegemiste vastu huvi ka riiklikud institutsioonid. "Maailmavaates on riigisektori peamine motivaator see, et riigil ei ole tihti piisavalt ressursse katmaks ametlikku seiret oma vahenditega," selgitas kaasprofessor.
Ametkondade huvist ja teaduslikust väärtusest üksi aga inimeste kaasamiseks ei piisa. Tuhandete vabatahtlikeni jõudmine eeldab täpset ja sihipärast meediastrateegiat, et konkureerida sotsiaalmeedias igapäevase infomüraga. Uuringu esimese autor
Analüüsi tarbeks kampaania kaaskorraldajaid intervjueerinud Kristiina Gibsoni sõnul esitas just see aspekt loodusteadlastele terava väljakutse. "Meedias on tihti nii, et tähelepanu saamiseks ja laiale seltskonnale sõnumi viimiseks peab see olema hästi lihtne, pilkupüüdev ja meeldejääv," selgitas EMÜ keskkonnakaitse ja -korralduse spetsialist.
Erialaspetsialistid soovivad edasi anda täpset faktoloogiat, mistõttu tuleb neil leida kompromiss arusaadavuse ja teadustäpsuse vahel. Samasuguse dilemma ees seisid korraldajad mitmes osalenud riigis. "Inglismaa näitel tegid nad eraldi sõnumid erinevatele sihtrühmadele: kogenud vaatlejatele panid nad teadusliku info, aga neile, kes polnud asjaga kokku puutunud, tegid hästi lihtsa sõnumi. Paraku toimub see lihtsustamine alati millegi arvelt. See on üks asi, mille üle projekti ajal tihti vaidlesime," täpsustas Gibson.
Kohati päädis see otsese absurdiga. Gibson meenutas, kuidas Inglismaal rääkis üks kampaania eestvedajatest teadlikult nurmenukkude isas- ja emasõitest, mitte nende erinevast kaelsusest. Kreekas pidid aga kohalikud koordinaatorid osale inimestele selgitama, et ei tegele sealmail ohustatud nurmenukkude röövkorjega ning teistele samal ajal kinnitama, kuidas nad ei soovi korjatud õisi kokkuostu müüa.
Et vähendada pidevaid kommunikatsioonialaseid vaidlusi ja koormust, otsisid uurijad tuge keskkonnaorganisatsioonidelt. Erinevalt ülikoolidest haldavad vabaühendused juba toimivaid suhtlusvõrgustikke ja nende spetsialistid osakvad reeglina teaduslikke sõnumeid ladusalt sihtrühmadeni viia.
Säärane tööjaotus annab bioloogidele võimaluse keskenduda andmete tegelikule analüüsile. "Koostöö vabaühendustega ei ole alati kerge, aga kui me oleksime seda ainult teadlastena teinud, siis ilmselt oleksid vaatlusi teinud ainult meie ise, mõned kolleegid ja meie sugulased," tõdes Aavik.
Vabaühenduste oskusteabest hoolimata takistab taolist teavitustööd süsteemne rahapuudus. Uurijad põrkuvad fondide poole pöördudes sageli aegunud reeglitega, mille tõttu on raskem abilisi kaasata. Ühtlasi kasvatab erinevate eelarvete kombineerimine täiendavalt teadlaste halduskoormust. "Kommunikatsiooni tahetakse kõikides projektides, aga sotsiaalmeedia reklaami ega palgakulusid ei saa sageli teadusfondidest katta. Sinna juurde on eri fondidel täiesti erinev aruandlus," kirjeldas Aavik.
Bürokraatlikule jäikusele lisandub teadusasutuste endi vastuoluline ootus töötajate panusele. Kuigi ühiskondlikku ja populariseerivat tegevust soositakse asutuste arengukavades, sõltub teadlaste tegelik karjäär endiselt publitseeritud teadusartiklitest.
Taoline hindamissüsteem jätab teaduskommunikatsiooniga tegelemise puhtalt missioonitunde kanda. "Öeldakse küll, et kommunikatsioonil on teadlase tugevuse mõõdupuuna üha olulisem roll, aga samas on teadusrahastuse taotlemisel ja teadlaskarjääri edendamisel siiski esmatähtsad h-indeks ja teaduspublikatsioonide arv. Üks kolleeg ütles lausa, et teadlasena on taolise harrastusteaduse kampaania korraldamine natuke nagu endale jalga tulistamine," lausus Aavik.
Kuna kampaania ajal oli (kuri)kuulsa Isikuandmete kaitse üldmääruse jõustumisest möödunud vaid loetud aastad, muutsid projektijuhtide elu raskemaks ka ranged andmekaitsereeglid. Kuna head arusaama polnud ka spetsialistidel, soovitati neil juba eos ettevaatlikud olla. Kogu Euroopa vaatlejate teave koondus seetõttu ainult Eesti tuumikmeeskonna kätte ja kohalikel koordinaatoritel puudus andmetele ligipääs.
"Me ei tohtinud tol hetkel vaatlusandmeid isegi oma kaaskoordinaatoritega jagada. Neil puudus platvormile juurdepääs, sest nad ei tohtinud näha IP-aadresse ega nimesid. Pidime neile kogu aeg vahendama, kuidas näiteks Tšehhist on nüüd tulnud nii palju vaatlusi," meenutas Aavik. Tagantjärele selgus, et tegelikult oleks olnud võimalik andmeid teatud nn vigurite abil jagada. Tol hetkel ei osanud keegi neile aga selliseid soovitusi anda.
Tekkinud infobarjäär aeglustas suhtlust vabatahtlikega märkimisväärselt. Samal ajal pidasid uurijad kiiret tagasiside andmist projekti püsimajäämise seisukohalt lausa eluliseks. Ilma selleta võib kaduda vabatahtlikel motivatsioon edaspidi loodusesse minna. "Põhiline oli see, et inimeste saadetud info ei kaoks kuhugi mutiauku, vaid nad saaksid kohe tagasisidet ja meil oleksid plaanid juba järgmiseks hooajaks," selgitas Aavik.
Kokkuvõtlikult kandsid pingutused siiski vilja ja tõid loodusesse oodatust kordades rohkem huvilisi. Aastatel 2021–2023 panustasid tuhanded inimesed, kelle saadetud andmed katsid enam kui 8300 asukohta üle kogu Euroopa. "Võib küsida, et kes see ikka viitsib minna neid nurmenuku emakaid ja tolmukaid vaatama, aga nii paljud läksid! Inimesed kirjutasid, et see oli nii äge, käisid seal lastega, nägid veel tigusid ja orhideesid ning palusid, et tehke ikka rohkem selliseid ettevõtmisi," rääkis Aavik projekti positiivsest poolest.
Harrastusteaduse mõju ulatub autorite hinnangul pelgast andmekorjest oluliselt kaugemale. Vabatahtlikke kaasates muutub teadus inimestele käegakatsutavamaks ja aitab kujundada laiemat keskkonnateadlikkust. "Need kasud ei pruugi kohe ilmneda. Usalduse loomine on püsiv protsess, mis vajab aega ja head alust. Haridusliku poole pealt ei tea me lisaks kunagi ette, kes nendest väikestest ja noortest vaatlejatest kunagi välja kasvavad," arutles Suškevičs.
Hoolimata takistustest, bürokraatiast ja andmekaitsepiirangutest näevad kampaaniat vedanud uurijad algatuses suurt tulevikupotentsiaali. Saadud õppetunnid aitavad tulevasi harrastusteaduse projekte paremini planeerida ja ühiskonda teadusele lähemale tuua.
"Mina ütleksin küll, et see on seda igati väärt, isegi kui see ei ole koheselt h-indeksis või publikatsioonide arvus mõõdetav. See on oluliselt kasvatanud meie võrgustikku nii teadlaste kui ka akadeemiaväliste ühenduste seas ja avanud mitmeid uusi uksi põnevaks koostööks," kinnitas Aavik.
Töörühm kirjeldab oma tähelepanekuid ajakirjas People and Nature. Oma vaatlusandmeid saab saata aga sellelgi aastal.
Mida teadlased andmete põhjal teada sai?
Harrastusteadlaste kogutud andmed näitasid, et kuigi elujõulises asurkonnas peaks S- ja L-tüüpi õitega taimede osakaal olema sarnane, leidus S-tüüpi õisi Euroopas keskmiselt üheksa protsenti rohkem. Uurijad märkasid lisaks, et taolisi kõrvalekaldeid nägi sagedamini just väiksemates taimepopulatsioonides. Varasemalt pidasid teadlased sarnast nihet omaseks vaid Eestile, kus nurmenukk asub oma leviala põhjapiiril.
Kui teadlased kõrvutasid üleeuroopalisi andmeid kliima- ja maakasutusnäitajatega, leidsid nad taolisele ebavõrdsusele ka selgemad põhjused. Autorid seostasid S-tüüpi õite ülekaalu eeskätt intensiivsema maaharimise ja suurema suvise sademetehulgaga. Oletatavasti püüavad taimed sellise evolutsioonilise sammuga kohaneda sobivate elupaikade killustumise ja muutuva kliimaga.
Samas hoiatavad uurijad, et õietüüpide ebavõrdne jaotus kujutab tõsist riskitegurit, mis võib lõppkokkuvõttes viia paiguti liigi kadumiseni.
Artikli autor: Jaan-Juhan Oidermaa
Foto autor: Joonmeedia
Tsipe Aavik / tsipe.aavik@ut.ee / +372 516 1187
