Kevadsuve saabumisega on niidul või metsas, aias või põllupervel hõlbus märgata seal õitsevaid taimi ning kohal ja sees toimetavaid putukaid. Viimased aitavad lisaks nektari ja õietolmu varumisele taimi tolmeldada. Seda, et ligikaudu 80% õistaimedest sõltub järeltulevate põlvkondade tagamisel tolmeldavate putukate tegevusest, aitas meelde tuletada Tartu Ülikooli tolmeldamisökoloogia töörühma korraldatud konverents „Taimed ja tolmeldajad – kes neid suudaks lahuta?“.
Konverentsil oli kõneks nii tolmeldajad kui ka putuktolmlevad taimed ja nende omavahelised suhtevõrgustikud. Konverentsi esimene pool keskendus erinevatele rahvusvahelistele uuringutele, milles Eesti teadlased kas juht- või kaaspartnerina osalevad. Eestikeelsele kuulajaskonnale suunatud konverentsil tegid ettekandeid tolmeldamise ja tolmeldajate uuringutega tegelevad teadlased ja praktikud Tartu Ülikoolist, Eesti Maaülikoolist, Maaelu Teadmuskeskusest ja Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalametist.
Tartu Ülikooli juhitav Biodiversa+ programmi projekt FuncNet, kus lisaks Eestile osalevad teadlasgrupid Belgiast, Saksamaalt, Tšehhist ja Rootsist, eesmärgiks on lõimida taimede ja tolmeldajate suhtevõrgustike mõistmiseks elurikkuse erinevaid tasandeid geneetilisest mitmekesisusest taimede ja tolmeldajate koosluste ning maakasutajate võrgustikeni. Samas programmis elluviidav InterRest uurib lisaks taim-tolmeldaja suhetele suhteid taimede ja mullaseente vahel. „Kuna meie uurimissüsteemiks on niiduökosüsteemid, mille püsimajäämine sõltub inimtegevusest – niitmisest ja karjatamisest – on hea tõdeda, et nii teadlased kui ka rahastuspoliitika on hakanud üha enam mõistma maakasutaja rolli ja suhet elurikkuse mõistmisel ja hoidmisel,“ tõdesid kaasprofessorid Tsipe Aavik ja Triin Reitalu.
Eesti Maaülikooli teadlaste, professor Marika Männi ja kaasprofessor Reet Karise osalusel asetleidvad Horisondi projektid PoshBee, SafeGuard ja WildPosh vaatlevad erinevate tolmeldajarühmade tundlikkust mitmete keskkonnategurite suhtes. Nii laboratoorsed, poolpõld- kui välikatsed näitavad, et meie senine arusaamine pestitsiidide mõjust mesilastele on olnud väga piiratud. PoshBee tulemused näitavad selgelt, et nii meemesilane, kimalased kui erakmesilased reageerivad pestitsiididele erinevalt, mida tavapärane riskihinnang üldse ei arvesta. Samuti näeme, et pestitsiidide koostoime võib avaldada tolmeldajatele hoopis teistsugust mõju kui üks pestitsiid, mida tavaliselt riskihinnangutes mõjude arvestamisel hinnatakse. Mõjud võivad olla nii sünergilised, ehk üksteist võimendavad, kui ka antagonistlikud. Teisisõnu, 1+1 ei pruugi selles valemis olla mitte 2, vaid hoopis 3.
Konverentsi üks sessioonidest keskendust Eestis tehtavatele uuringutele. Muuhulgas anti ülevaade kahest suuremast seirest, juba paarkümmend aastat vältavast liblikate seirest kui ka viiendat suve toimuvast kimalaste seirest. Kuigi rohumaaliblikate indeks, mis on üks Euroopa Liidu olulisemaid elurikkuse indikaatoreid, pole Eestis langustrendi näidanud, käib nii mõnegi liblika käsi Eestis halvasti. Näiteks kuivadele niitudele kohastunud liblikaliike on aja jooksul jäänud üha vähemaks. Eriti harva on viimastel aastatel kohatud nurmikusilmikut (Hyponephele lycaon). „Värske kordusinventuur kohaselt on Lääne-Eesti kaitsealad, mida enam kui 15 aastat tagasi esmakordselt oma doktoritöö tarbeks uurisin, aastate jooksul märkimisväärselt liike kaotanud,“ tõdeb entomoloog Anu Tiitsar. Entomoloog Virve Sõbra sõnutsi leidub kimalasi rohkem sellistes piirkondades, kus leidub piisavalt toitumis- ja pesitsuspaiku. Ka esialgsete seiretulemuste kohaselt leidub tolmeldajaid pigem vähe keset põlde paiknevates põlluservades kui metsaservades või niidukooslustes.
Kuigi mitmed jutuks olnud tolmeldajauuringutest on läbi viidud Lääne-Eestis, näitas Tallinna Keskkonna- ja Kommunaalameti keskkonnahoiu osakonna juhataja Meelis Uustali ettekanne, et pilk tasub suvel lahti ja meel avatuna hoida ka tallinlastel. Tallinn on elupaikade poolest väga mosaiikne – lisaks tavapärasele linnamaastikule leiab Tallinnast ka rabasid, niite ja metsi. Ka muidu mitte nii väärtuslikuks peetud jäätmaad pakuvad kasvukohta nektaririkastele taimedele, mis tolmeldajatele hindamatut toidulauda võivad pakkuda. Keskkonna heterogeensuse tulemusena leiab Tallinnast enam kui poole liblikate ja kimalaste liigilisest faunast. Samuti võiks Tallinn pretendeerida Eesti ööliblikarikkaima linna tiitlile, kui sellist välja antaks. „Ometi pole taevas ka Tallinna tolmeldajate kohal nii pilvitu, kui vaatlustulemuste põhjal võiks arvata. Et soodus seisund püsiks, püüame hoida ja taastada tolmeldajaid toetavaid niiduelupaiku, kasutada elurikkusesõbralikke niitmispraktikaid ning ranget piiri pidada pestitsiidide kasutamisega,“ nentis Meelis Uustal.
Et paremad teadmised tolmeldajate ja taimede käekäigust pole vaid professionaalsete teadlaste pärusmaa, näitasid kaks ettekannet üleeuroopalistest harrastusteadusprojektidest. Tartu Ülikooli teadur Iris Reinula rääkis 30-s riigis aset leidnud nurmenuku-uuringu Looking for Cowslips tulemustest, mis viitavad ootamatutele muutustele tolmeldamisega seotud õietunnustes. Reet Karise kutsus kaasa lööma hiljuti alanud projektis Better-B, mille eesmärk on mõista, kas ja kuidas muutuvad tolmeldajatele mõeldud toitumisalad erinevate taristute laienemise, põllumajanduse intensiivistumise ja elurikkuse kadumise tõttu. Oma panuse saab anda ka iga huviline!
Konverentsi lõpetas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ja botaanikaaia näitus „Tolmeldamise võlu ja valu“, mis jääb Tallinna Botaanikaaia külastuskeskuses avatuks kuni 29. juunini.
.
Lisateave: Tsipe Aavik, makroökoloogia kaasprofessor
.
Tsipe Aavik / tsipe.aavik@ut.ee / +372 516 1187
