Maailm seisab silmitsi elurikkuse kriisiga. Loodus peab rinda pistma nii uute haiguste, elupaikade kao, kliimamuutuste kui ka mitme teise inimtekkelise teguriga. Loomadel, taimedel ja seentel on aga tõhus võime sellega kohanemiseks: geneetiline varieerumine.
Äsja looduskaitsebioloogia ajakirjas Biological Conservation ilmunud artiklis arutlevad Euroopa ja Põhja-Ameerika teadlased selle üle, kas geneetilise mitmekesisuse säilitamise kohustus võiks olla üks Euroopa Liidu looduse taastamise määruste rakendamise alustalasid. Erinevad teadusuuringud, alates Poola piisonitest lõpetades Belgia niidutaimedega, näitavad, et geneetiline mitmekesisus on looduse taastumiseks oluline.
Geneetiline mitmekesisus annab populatsioonidele kohastumisvõime panna vastu põuale, kõrgele temperatuurile, uutele haigustele ja muudele ohtudele. Varieerumist leidub metsikutes populatsioonides: mõelge näiteks värvi ja kuju kergetele erinevustele ükskõik millise metslilleliigi sees. Populatsioonid võivad selle variatsiooni kaotada, kui need muutuvad siiski liiga väikeseks või killustatuks, mis tähendab, et looduskaitsjad ja teised maajuhid peavad planeerimisel tagama geneetilise mitmekesisuse kaitse. Rühma uurimistöö näitas, et geneetilist mitmekesisust saab kaasata looduse taastamisse ja et kogu Euroopas oli juhtumeid, kus see oli tõhustanud looduskaitseprojektide tõhusust.
Artikli ühe kaasautori, Tartu Ülikooli makroökoloogia kaasprofessori Tsipe Aaviku sõnul on nad hoolikalt üle vaadanud looduse taastamise määruse teksti ja leidnud palju võimalusi geneetilise mitmekesisuse kaasamiseks riiklikesse taastamiskavadesse. “Geneetilist mitmekesisust käsitlev seire ja aruandlus on nüüd oluliselt taskukohasem. Samuti ei pea geneetilise mitmekesisuse hindamiseks ja seireks alati keerukaid laborianalüüse tegema. Selleks võib kasutada kaudseid geneetilise mitmekesisuse indikaatoreid, mis on välja toodud ka meie ühisartiklis". Tsipe Aavik mainis, et geneetilise mitmekesisuse olulist rolli taastamise edukuses rõhutati juba ka 2024. aasta augustis Tartus aset leidnud taastamisökoloogia konverentsi erisessioonis. Konverentsi töötuba geneetilise mitmekesisuse indikaatoritest andis aga taastamispraktikutele ülevaate võimalustest, kuidas geneetilist varieerumist taastamisel ka ilma laboriuuringuteta arvesse saaks võtta.
Uuringu koordinaator dr David O'Brien asutusest NatureScot ütles: "Looduskaitsepraktikud väldivad sageli geneetika kaasamist tegevuskavadesse ja projektidesse, kartuses, et see osutub liiga ülejõukäivaks. Meie töö näitab, et see pole sugugi nii keeruline. Sarnaseid printsiipe geneetika rollist kohastumise võtmes kasutatakse ju ka kodustatud liikide puhul, nii et tegelikult pole see lähenemine loodusehüvede hoidmisega tegelevatele praktikutele, sh ka põllu- ja metsamehed, sugugi mitte võõras. Seetõttu usume, et geneetilist mitmekesisust on võimalik liita iga riigi looduse taastamisplaanidesse. See toetaks märkimisväärselt looduskaitse- ja taastamistegevuse edukust."
Uudis on refereeritud Stockholmi Ülikooli veebilehelt. Artikkel “The Restoring genetic diversity to facilitate the implementation of the EU Nature Restoration Law" avaldati ajakirjas Biological Conservation.
Tsipe Aavik / tsipe.aavik@ut.ee / +372 516 1187
